Käivitusabi tundub vana kooli lihtne asi, kuid siin tehakse vigu, mis võivad rikkuda elektroonikat, sulatada ühendusi või halvimal juhul tekitada lausa ohtliku olukorra. Seepärast tasub enne tegutsemist hetkeks rahuneda ja järjekord läbi mõelda.
Kõigepealt veendu, et mõlemad autod kasutavad sobivat pingesüsteemi ning käivituskaablid on korralikus seisus. Väga odavad ja õhukesed juhtmed võivad teoorias justkui sobida, kuid päriselus ei kanna voolu piisavalt hästi.
Üldine loogika on ühendada pluss klemmid omavahel ning miinus ühendada viimasena õigele maanduspunktile, mitte tingimata otse tühja aku klemmile, kui tootja juhend näeb ette teistsuguse lahenduse. Tänapäeva autodel tasub võimalusel lähtuda kasutusjuhendist, sest kõik süsteemid ei ole ühesugused.
Pärast ühendamist lase doonorautol veidi töötada ja ära hakka kohe mitu korda järjest käivitama. Kui teine auto ei võta elu sisse, ei pruugi põhjus olla ainult tühjas akus. Siis on mõistlik peatuda, mitte süsteemi jõuga edasi piinata.
Juhtmete eemaldamisel käi vastupidises loogikas ja väldi seda, et klemmid puutuksid omavahel kokku või vastu keredetaile. Ka siin juhtub palju apsakaid just siis, kui arvatakse, et keeruline osa on juba läbi.
Kui auto läheb käima, ei tähenda see veel, et probleem on lahendatud. Tühi aku võib olla lihtsalt sümptom. Põhjus võib peituda vanas akus, kehvas laadimises või selles, et auto on kuskilt tarbimist täis ka siis, kui ta seisab.
Hea mõte on pärast sellist olukorda teha endale kirje või vähemalt märkus, millal probleem juhtus ja mis lõpuks lahenduseks osutus. Kui sama teema kordub, on sul palju lihtsam aru saada, kas aku on lihtsalt vananenud või peitub taustal suurem elektrisüsteemi mure.